Õnneks oleme haigusest jagu saanud. Neljapäeval läks õhtuks olukord hullemaks, mingi hetk palavik 39,7. Küünla abil saime selle alla ja öösel magas suhteliselt rahulikult. Reede hommikul kell 6 ärgates oli palavik 38 ja kell 7.30 juba 38,5! Ja siis tuli mul juba väga mure. Kui juba hommikul temperatuur nii kõrge, mis siis veel päeva jooksul saab. Kuna palavik oli juba neljandat päeva, helistasin arstile. Arst, kuuldes, et palavik nii pikalt nii kõrge olnud ja muid haigusnähte (nohu, köha) ei esine, oli ka kohe väga mureliku häälega. Käskis kohe vastuvõtule tulla, et analüüsid teha. Kahtlustas neeruvaagna- vm põletikku. Oi kuidas mu süda tilkus verd, kui pidin palavikus lapse (keda siiani ei tahtnud hästi põrandale mängimagi panna) õue viima. Sellest, kui keeruline oli uriiniproovi võtmine ja kuidas seda lõpuks vajagi ei läinud, ei hakka üldse rääkima, liiga hale hakkab endast ja lapsest jälle! Vereproovi võtt läks õnneks kergelt. Tädikesed kabineti ukse taga lasid mul esimesena sisse minna, sutsu tegemise ajal Mihkel vaid võpatas korra, ei mingit nuttu! ja proovi vastuse saime ka kiiresti. Perearsti juures selgus, et tegemist on viirusega ja mingit ravi vaja ei ole. Pean vaid palju juua andma ja kõrge palaviku korral alandajat kasutama. Õnneks oli arsti juures käimisest ka ilma rohuta abi - peale seda palavik enam kõrgeks ei läinud ja õhtuks oli laps juba täitsa enda näoga:). Paar päeva veel hoidsin teda rahulikult toas, et lasta tal kosuda. Üldiselt ei olnud aga juba järgmisel päeval märkigi sellest, et laps alles äsja väga haige oleks olnud. Meeletu söögiisu oli ainult:) Ilmselt oli vaja kaotatud päevad tasa teha :).
Nüüd on siis esimene haigus üle elatud. Loodan siiralt, et järgmiseni läheb väga-väga kaua aega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar